Noorukese, alles kolmeaastase Pühalepa muusikafestivali tänavuaastane panus samanimelise kiriku orelitaastamisfondi oli 534 eurot ja 31 senti.
Kõigil kolmel festivalil on lisaks kvaliteetsele muusikalisele küljele olnud väga oluline heategevus – kogu festivali tulu läheb Pühalepa kiriku oreli taastamise fondi. “Meie tõsine südamesoov on, et kunagi kõlab nende võlvide all taas orelimuusika, oreli helid,” ütles üks festivali korraldajaid Tõnis Peikel.
Tegemist on väga ilusa algatusega, aga kui palju võiks vana oreli taastamine või uue ostmine üldse maksma minna on väga keeruline öelda. Kindel vaid, et see summa võib olla väga suur. “Me ei ole võtnud konkreetseid hinnapakkumisi, sest me teame, et selle rahaga, mis seni on õnnestunud koguda, ei ole veel mõtet hakata hinnapakkumisi võtma. Aga me kogu hingest tahame ja võib olla kunagi see asi teostub,” selgitas Peikel.
Festivalidel kogutud summa jääb alla 2000 euro. Kogusumma, mis oreli heaks kogudusel 2005. aastast koguda õnnestunud, jääb 5000 euro kanti.
Seega on kogudusel koos alles piisake vajaminevast summast ja heade inimeste annetused väga oodatud ka festivalidevahelisel ajal. Annetusi saab teha EELK Laurentsiuse koguduse kontole Swedbankis EE832200001120251408, märksõna “Orelifond”.

Publiku hulk kasvab
 Lisaks orelirahale on festivali korraldajad kogunud ka publiku armastust. Kolmanda Pühalepa muusikafestivali avakontsert tõi kauni Pühalepa kiriku rahvast täis. “See on meie kõikide festivalikontsertide rekord,” rõõmustas Tõnis Peikel festivali avades.
 Sama kinnitas tema õde Kristel Üksvärav: “Tundub, et inimestele läheb see korda. Eks püüame edaspidigi pakkuda mitmekülgset ja põnevat programmi, et oleks ikka põhjust tagasi tulla.”
Avakontserdil laulis Eesti filharmoonia kammerkoor – Eesti absoluutne tippkoor, mida dirigeerisid Heli Jürgenson ja Kaido Janke.
 Festival on leidnud toreda niši – koorimuusika ja Tüüri muusika. “See on olnud meie üks täiesti kindlaid eesmärke, et igal festivalil on kindlasti kavas Erkki-Sven Tüüri muusika. Kui me alguses oma kontseptsiooni hakkasime paika panema, jõudsime selleni, et mis mõtet on korraldada Hiiumaal festivali ja kontserte, kui seal ei kõla hiiu helilooja teosed. Tihtipeale jääb mulje, et maailmas tuntakse meie tippe rohkem kui me ise kohapeal neid tunneme,” selgitas Peikel.
 Oluliseks põhimõtteks nimetas ta festivali kõrget taset, mida ei kavatseta mitte ühelgi kontserdil alla lasta. “Pingutame selle nimel, et festivali esinejad oleksid absoluutsed professionaalid ja soovime Hiiumaale tuua kollektiive, kes siia väga tihti ei sattu,” lisas ta.
 Festivali korraldab perekond
 Peikel nimetas festivali pereürituseks, kuna korraldajate, tema ja ta nelja õe juured on siinsamas Pühalepas. Nende emapoolne vanavanaisa Gustav Liit oli Pühalepa kiriku organist, vanaema Helga Kariis, neiuna Liit, oli eluaegne koorijuht. “See on see taust, miks me armastame muusikat ja miks me ei hoia seda ainult endale, vaid toome seda ka kõigi teisteni,” selgitas Peikel. “Väiksemas pereringis olen õdedele öelnud, et hea on mõelda, et võib olla nad vaatavad ja kuulavad meid kuskilt sealt ülevalt ja tunnevad ka rõõmu selle üle, et nende kodukirikus, mida meie oleme nüüd hakanud pidama ka oma kodukirikuks, tehakse nii ilusat muusikat ja on võimalik nautida nii kauneid kontserte.”
Tihedamalt on festivaliga seotud Tõnis, Kristel ja õde Tiiu Tulvik ning Kristeli abikaasa Endrik Üksvärav. Muusikakoolis on õppinud kõik Peikelite pere viis last, Tõnisel on orkestrijuhi, Tiiul koorijuhi paberid. Kristeli esimene töökoht oli 16aastasena, veel nõukaajal, Ridala kiriku organisti ja koorijuhina, abikaasa Endrik on kutseline muusik: dirigent ja laulja.
 Orel rüüstati koos kirikuga
 Kunagisest Pühalepa kiriku orelist on alles ainult orelikast. Nii kirik kui orel rüüstati sõja ajal ja sõjajärgsetel aastatel täielikult ning kirikus oli okupatsiooniajal tarbijate kooperatiivi ladu. “Ma ise mäletan oma lapsepõlvest, et kirikuruum oli täiesti lage – ei olnud pinke ega mitte midagi. Kõik oli ära lõhutud, ära lagastatud, aknad olid laudadega kinni löödud. Ma ise olen lapsepõlves korduvalt siia kirikusse sisse roninud sellest küljeaknast,” viipas Peikel ja tõdes, “See oli äärmiselt kurb pilt, aga nüüd on suur rõõm, et see kirik on jälle kirik.”
Peikel rääkis kuidas ühel hetkel käis tal hingest läbi krõps – pea on juba hall, aastaid üle viiekümne.  Enda jaoks on saavutatud kõik, mida inimene oluliseks peab, mis saab edasi? “Vahepealsed ajad on need, kus sa kogu aeg pingutad, elad oma elu, kasvatad lapsi ja siis mõtled, et mul on ju hästi läinud ja nüüd tahaks kuhugi midagi tagasi anda,” rääkis Peikel.
 Ta tunnistas, et ta isegi ei tunne väga palju huvi kui palju piletimüügist raha tuleb, sest pigem taandub korraldajate jaoks kõik sellele, et festival on mõnus ja neile meeldib seda teha. “See, mida me ise siit vastu saame, on emotsioon, millega me järgmise aasta ise elame ja korraldame järgmise aasta festivali.”

Autor: Harda Roosna. Allikas: Hiiu Leht, 22.08.2014